Kui enamasti suudan end ära petta tundega, et aeg on minu kätes ja suuresti minu enda teha,
siis paar korda aastas saabub selgus.
Augustis on selge, et pikalt oodatud suvi on möödunud silmapilguga
ja vähemalt pool planeeritust jäänudki suurteks plaanideks.
Õnneks läheb see tunne mingil hetkel mööda ja adud, et sumedad-soojad augustiõhtud on alles ees;
et seened-pohlad metsast veel korjamata;
et nagunii kõike ei jõuagi ... (ega peagi).
Noh, ja keegi ei keela ju tööpäevagi õhtul päikeseloojangut nautida!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar