Tõden oma igapäevases elus pidevalt, et aeg lendab kiiremini kui sooviksin. Ja teha jõuan enamasti ainult poole sellest, mida pean või olen planeerinud. Kui siis järjekordne nädal jälle märkamatult läbi saab ei jäänudki justkui aega nendele asjadele, mida ma tegelikult teha ja kogeda tahtsin.
Alati on veel paar pakilist toimetust ja ehk siis tuleb see püha rahu hetk …
Samas on paradoksaalselt just pühaduse kogemine see,
mis paneb peatuma ja oma elu suures tervikus tunnetama.