MAGUS VALU

Vaatasin eile üle taeva loodesse suunduvaid kureparvi.

Jälle on aeg... juba!

Nende minekus oli suursugust hingekriipivat ilu.

Sel hetkel tundsin jälle nagu lapsepõlves vastupandamatut igatsust millegi

kauge ja kättesaamatu järele, mida ei oska sõnadesse panna.

See on magus valu.

Sest ilma minekuta ei ole tulekut ja ilma sügiseta kevadet.

Tegelikult mulle meeldib sügis.

 Just kõige selle ja veel paljude muude asjade pärast.

 

TUUL

Tuul on nagu armastus.

Teda ei saa näha, aga teda võib tunda.

Läbi tema tegude.

MIDAGI HEAD

Et kui kurk on kibe ja nina umbes.

Ja mõte rändab jälle kõigi tegemata tööde ja kogunenud kohustuste juurde, siis..

(nüüd tuleb väike luule :)  )

... võta kätte ja mõtle lihtsalt midagi muud.

Mõtle suvest või lumest või päiksest või kuust,

mõtle maasikatordist või õnapuust.

Mõtle sõbrast või mõnusast laulureast -

mõtle lihtsalt millestki heast.

Näiteks mõnest maitsvast roast.

Ja siis tee mõte teoks!

VALGUSES JA VARJUS

Need puud heitsid veel päeva eest varju meie terrassile.

Vari on hea kui kuumal suvepäeval jahedust igatsed.

Kui aga vari on valdav võib ka hingel jahe hakata.

Meie laiuskraadil tunned valgusest pea alaliselt puudust.

Nüüd leiab päike meid üles tunduvalt tihemini ja nendest puudest

saab mõnus valgus- ja soojaallikas ehk mõnelgi pimedal talveõhtul.

Kui oma elus ka nii lihtsalt varjust valgusesse astuda saaks?

Või, mis lihtsalt, ... käed on rakus ja lihased hellad mitmel tublil talgulisel,

aga mõte puhanum ja hing helgem.

Ehk see on vastus ka eelnenud küsimusele...